Tallinn - Uelzen

Erasmusega Uelzeni Berufsbildene Schulen I -s

Saksamaa reisiseltskond kogunes lennujaamas, kus pagasi äraandmine ja turvakontroll sujusid ladusalt. Paraku hilines väljalend, kuid kohale jõudsime ometigi õigel ajal. Berliini raudteejaamas ostsid õpilased piletiautomaadist piletid ning aega jäi veel einestamiseks. Kui rong kohale tuhises, oli peroonil palju tunglemist vagunitesse. Kuna meil polnud istekohad eelnevalt broneeritud, jagunesime vaguni eri sektsioonidesse ning olime üllatunud, kui ebameeldivalt kitsas oli seal.

Meie ööbimiskoht, idülliline 1000 a. vanune endine vesiveski

Kaks tundi möödusid kiirelt ning Uelzenis ootasid meid õpetajad Tanja Ossmann, Peter Harwig, Bastian Müller ja majutuskohtade omanikud. Enne ööbimiskohtadesse minekut pakuti võimalust käia söömas. Auto noormeestel vedas, sest nemad jäid äärelinna Oldenstadti ööbima. Meie tislerid pidid paraku igaüks erinevatesse küladesse majutuma, sest töökohad asusid seal.

Esmaspäev algas suure üllatusega. Pidime ootama hommikul seitsme ajal transporti, kui saabus kõne, et täna kooli ei toimu, kuna bussid libeduse tõttu ei sõida. Kõigest paar miinuskraadi ja katastroofiline olukord. Ilm paranes kella kümneks ning meid viidi peakorpusesse, kus kohtusime kooli juhtkonnaga. Pärast vestlusringi hommikusöögilauas tutvustas direktor Stefan Nowatchin meile koolimaja, kus ei olnud ühtegi õpilast ega õpetajat liikvel. Järgnevalt sõitsime teise hoonekompleksi, kus asusid ehituse ja tislerite õpperuumid. Planeeritud tunnikülastused jäid paraku ära. Esimese päeva lõpetuseks toimus giidiga ekskursioon Uelzeni kesklinnas. Oli tihe päev kella kümnest õhtul seitsmeni. Need, kes pidid bussi või rongiga koju minema, lõpetasid esimese päeva alles kell kaheksa õhtul. Ja samas tempos möödusid järgnevad päevad.

Direktor tutvustab meile autoremondiõppe töökoda

Uelzeni ametikoolis algavad tunnid 7.45 ja kestavad kuni kella kahest neljani. Esimese aasta õpilased on kolmel päeval teooria tundides ja kahel viimasel päeval praktilisel tööl. Teine ja kolmas kursus õpib koolis vaid ühel päeval ning ülejäänud õpe toimub ettevõttes, kuhu tihti peale lõpetamist tööle jäädakse.

Teisipäev algas esimese kursuse teooria tunniga, kus õpetaja alustas eelnevalt õpitu
kordamisega. Meie õpilased paraku saksa keelest aru ei saanud, aga hoomasid tegevuse järgi, et kõik kulges väga aeglases tempos. Minul oli huvitav jälgida metoodikat ja mida õpitakse. Meil ei ole programmis kunstkattematerjale ega liimide koostiste uurimist. Õpilastel olid laual õpikud ning õpetaja oli täpselt sama skeemi järgi koostanud töölehe, mida õpuilased täitma asusid ning mille õpetaja lõpuks dokumendikaamera all lõpuks ise ära täitis, et kõik saaksid veatu töölehe.

Minu kõrval oli haridusliku erivajadusega õpilane, keda toetas tugiisik (ei olnud pedagoogilise ega sotsiaaltöö haridusega). Noormees oli lahkesti nõus näitama õpikut ja töölehte ning asusime kahekesi seda täitma. Selgitasin talle eelnevalt piltidel olevat protsessi ning ta pani tegevusjärjekorrad kirja. Minule tundus see ülilihtne, aga HEV õppijalt nõudis väikest mõttepingutust. Kuna grupis olid enamuses tavaintellektiga õpilased, näis kogu tunni ülesehitus loodud nõrgemate jaoks. Need, kellele teema oli lihtne, igavlesid. Kui küsisin, miks nad teisi aidata ei taha, öeldi, et see pole nende ülesanne.

Julia ja Erki töötlevad pingile tapiavasid

Loobusime järgmisest tunnivaatlusest ning suundusime Tanjaga puidutöökotta, kus hakkasime tegema ettevalmistusi õuepingi valmistamiseks. Meie esimese nädala ülesanne oli ehitada tammepuidust kruviühendusteta arhailine õuepink. Selle näidise järgi pidime grupis koos sakslastega teise pingi valmis meisterdama, kus meie roll oli juhendada ja abistada. Jõudsime eskiisi visandada, selle järgi detailid välja valida ning mõõtu lõigata. Pärastlõunal külastasime tislerite praktikaettevõtteid, mis asusid linnast kõik eri suundades. Päev lõppes taas hilja õhtul.

Vihmamärg Lüneburg

Kolmapäeva hommik oli töine ning saime pingi tooriku osaliselt valmis. Üksteise juhendamine, koos arutlemine ja töötamine oli vahva kogemus meile kõigile. Päeva teisel poolel põikasime korraks kesklinna peatänaval toimunud turult läbi. Ilm oli vihmane ja rõske ning pikalt väljas olla ei tahtnud. Edasi sõitsime kõik koos - Tanja, Peter, Kalle, Julia, Bruno, Erki ja mina Lüneburgi, kus tislerite teooria õpetaja frau Piesker tutvustas meile kaunist kesklinna ning külastasime soolamuuseumi. Õhtu lõppes ühise õhtusöögiga Lüneburgis.

Sakslased testivad oma pinki

Neljapäev ja reede möödusid ühisprojektiga "Pink", kus analoogset pinki asusid valmistama esimese kursuse tislerid. Kaks tüdrukut olid väga innustunud kõike kaasa tegema. Neid oli lihtne juhendada, sest piisas vaid paarist vihjest ja soovitusest. Mõõtmine, avade süvistamine, tapiotste väljalõikamine ning detailide omavaheline sobitamine on keeruline protsess. Kuna materjaliks oli suure tihedusega tammepuu, kulus avade parajaks tegemiseks palju aega. Tööd tehti rõõmuga ning õpilastel oli huvitav omavahel inglise keeles suhelda. Koos tehti ühiseid vabaaja veetmise plaane ja tundus nagu oleks tegemist vanade tuttavatega.

Meie pingi lõppmontaaž

Meie jõudsime oma pingi viimistleda ja kokku panna. Sakslastel jäi oma pingile alumine sidepuu paigaldamata ja lihvimis- ja viimistlustööd tegemata, kuid järgmisel nädalal lubati kõik tööd lõpetada. Reedene päev lõppes ühispildistamisega. Seejärel suundusime koos kõigi õpilastega ühisele lõunasöögile ning edasi järgnes vabaaeg piljardi ja bowlinguga.

Laupäeval otsustasime sõita Hamburgiga tutvuma, aga oh õnnetust - nii kui kuhugi linnaekskursioonile läksime, saatis meid vinge tuul ja vihm, mis tundus nagu oleks meid alates Eestist lahkudes kogu aja jälitanud. Jooksime Juliaga siiski kõikvõimalikud kirikud ja peamised kultuuriväärtused läbi, ise vihmast tilkudes ja külmast lõdisedes.

Hiljem omavahel muljetades leidsid kõik, et Ulzen ja Lüneburg meeldisid enam, kui Hamburg. Minul oli hea meel, et arhitektuuripiltide kogu täienes arhitekt Fritz Högeri ekspressionistliku Chilli majaga, mida olin seni imetlenud vaid raamatutest. Vaatamisväärsusi jagus ka ööbimispaiga Oldenstadti ümbruses, kust leidsin üle jõe vana romaaniaegse kloostrikiriku, mis oli renoveeritud ja töötas koguduse kirikuna.

Chillehaus, laevakiilu kujuline büroohoone

Järgmisel nädalal suundusid meie õpilased ettevõtetesse praktikale ja minu päevad möödusid erinevates tundides, kus käiku läksid teadmised majandusest, ehitusmaterjalidest, kunstist ja isegi õmblemisest. Sain osaleda lisaks kutseõppegruppide tundidele ka gümnaasiumi valikaine tundides, mida viisid kutsehariduse õpetajad läbi. Üks neist oli kunsti, õmbluse ja puidudisainiga seotud, mis toimus meeskonnatööna, kus iga laudkond tegeles erineva tööga. Endalegi üllatuseks avastasin, et suudan õmbluses kaasa rääkida ning anda ideid disainimiseks ning tekstiilide kinnitamiseks. Õmblusmasinaid ei olnud ja kõike tehti käsitsi. Õpilased olid üllatunud, et räägin nendega saksa keeles ning lisaks puidu ja ehituse erialadele annan soovitusi õmblemiseks. Hea, kui oled nõukogudeaegse karastusega, kus pidid olude sunnil väga erinevaid oskusi omandama.

Arutelu globaliseerumisest

Ehituse eriala grupis oli neli erinevat rahvust ning kahes järjestikuses tunnis tuli selgitusi jagada meie vanadest ehitusmaterjalidest, põhkmaja konstruktsioonidest, seejärel vestlusringis arutleda ülemaailmsest globaliseerumisest ja maksupoliitikast. Kuna ma ei olnud ehitustundideks mingeid materjale kaasa võtnud, tuli jooksvalt tahvlist pildimaterjali otsida ning juttu näitlikustada.

Olin eelnevalt avaldanud soovi anda mööbli ajaloo tundi, kuid kohal olles selgus, et seda võimalust ei ole ning tuli ümber orienteeruda ehituse tundidele. Joonestamise tunnis, mida andis hr. Jörg Melžer, sain jälgida ning abi pakkuda teise kursuse tisleritele. Neil oli võimalus vabalt valida, kas joonestavad arvutis või käsitsi. Üllatuseks avastasin, et jooniseid tehti laelaudade metallkinnituste kohta, mis on meil ehituspuuseppade õppekavas. Nende tislerid õpivad ka puidust sisetöid tegema. Kõigis tundides, kus viibisin, oli tunnitempo rahulik, õpilased töötasid kaasa ning väike meeleolukas nali kuulus õppetöö juurde.

Täispika arhitektuuri tunni viisin läbi gümnasistide grupile, kes olid valikaineks valinud endile arhitektuurimälestiste renoveerimise. Selgus, et nad polnud seni arhitektuuri õppinud ega teadnud kuigi palju stiilielemente. Kahjuks oli dataprojektori pilt nii hägune, aga tahvlile joonistades saime siiski enamuse olulistest elementidest selgeks. Tunni lõpuks esitlesid õpilased oma hoone pilti ja koos leidsime ajalooliste stiilide detailid sealt üles. Hea, et see muudatus nii ootamatult tuli, muidu oleksin enne palju närveerinud.

Tugiklotsiga raami liimimine

Lõpetuseks valisin praktilise töö tunni põhikooli õpilastele, kes olid kutsesuunitluseks valinud puidutöö. Käsil oli puidust lambi detailide ühendamine. Peter selgitas, et nad ei või masinatel töötada, aga käsitsi pole võimalik seda tööd etteantud ajaga lõpetada. See tähendas, et ta pidi kogu aeg kõrval jälgima, kui keegi tööpingil töötas. Nii saime ära jagada, et mina jälgisin lihvmasinal lihvijaid ja tema formaatsaega lõikajaid. Lihvimine vajab tunnetust ning masinaga võid kiiresti lohud sisse lihvida ja nurgad liiga madalaks teha. Püüdsime siis vigadest õppida ja ühtlase survega lihvida.

Detailide kokkupanekul jälgisime, et ilusam puidutekstuur jääks nähtavale poolele. Liimitud detailide puhul jäi silma, et seal olid millimeetlised nihked sees. Näitasin õpilastele, kuidas seda sirge lauajupiga lihtsalt otseseks saab paigaldada. Nad olid ülimalt üllatunud, kui lihtne see oli ja õpetasid seda ise järgmistele liimijatele. Tehtud tööd said õpilased endile ja ülejääk läks müüki. Saadud raha ei võta kool endale vaid õpilased saavad seda ühisüritusteks kasutada. See on parim meetod ettevõtlikkuse motiveerimiseks! Meil kahjuks läheb õpilaste tehtud toodangu eest saadud raha kooli kassasse ja siis me imestame, et ei arenda piisavalt ettevõtlikkust.

Tunnid, praktilised tööd, projektid, ühiskülastused said seekord läbi. Kogesime kõik äärmiselt sõbralikku vastuvõttu õpetajate ja õpilaste poolt. Suur tänu, Uelzeni Ametikool!

Viimased kaks päeva veetsin Berliinis arhitektuuri, interjööri ja mööbli ajalugu otsides Bauhausi ja Dali muuseumides ning Potsdami imelistes lossides.